Sahvrihiired kolisid koos kogu oma nodiga uuele moodsamale ja mõnusamale aadressile
www.peepvain.ee
Tule meile külla!

Valisin täna Sulle vaatamiseks ühe videoklipi paari aasta taguselt koolituselt Saavutama õppimine, kui antud teemal arutlesin. Kui soovid tänasega võrreldes mingit oluliselt paremat tulemust, seisundit või reaalsust luua, siis pead leppima sellega, et senine moodus oma aega eri tegevuste vahel jagada tuleb ümber mängida.

Suurte muutuste ning kõrgete eesmärkidega on tihti (kahjuks?) lood nii, et me alahindame vajaminevat ajakulu ning jõupingutust. Ja kui see tuleb liiga suure üllatusena, võib vabalt juhtuda, et lööme käega. Ning kui tegu on samas vajaliku ja väärika eesmärgiga, on kahju, kui ootamatult suur hind sunnib Sind loobuma.

Ise olen märganud sellist seaduspärasust – kui eesmärk on õigesti valitud ning endale selgelt ära põhjendatud ning tähtis, siis maksad rahuliku meelega ka suuremat hinda, kui oled alguses arvestanud. Ja taoliste eesmärkidega on nii, et tagasivaates ei tundugi see hind liiga kõrge. Nagu Zig Ziglar ütleb – „Asi pole selles, millist hinda maksta, vaid sellest, kui väga tulemust nautida!“

Vaata videot siit

Head vaatamist! Kui leidsid mõne väärt mõtte või tahad jagada oma edulugu või tahad vaielda, siis kirjuta palun kommentaar!

Kui jah, siis pole Sa üksi. Leidsin Keldris (vanadest failidest) kirjutise, mis sündis peale 2004 aasta Saavutama Õppimist. Olin endast kõik andnud ning koolitus läks korda, kuid enda sisetunne oli kõigest hoolimata vilets. Istusin ja mõtlesin ning kirjutasin tänase postituse artikli.

Sissejuhatuseks meenutan veel ka eelmise aasta sügist, mil Aune Past luges enne mu raamatu ilmumist selle läbi ning kirjutas selle kohta toreda arvustuse. Selles manitses ta mind, et ma ka ise suure ning tähtsa asja valmis saamise puhul ikka seda tähistada ja selle üle rõõmustada ei unustaks. Õudusega teadvustasin, et just selle olingi suures tegemise tuhinas ära unustanud. Tore, kui keegi ikka tähtsaid asju meelde tuletab. Head lugemist!

Loodan, et tänane jutt Sul nii oma väikestest kui ka suurtest edusammudest rohkem rõõmu tunda!

*****

Miks siis inimesed oma suurtest ja väikestest saavutustest rõõmu ei tunne?

Võib-olla esitad endale liiga kõrgeid nõudmisi

Me ei oska ennast piisavalt armastada. Osalt tuleneb see ka enda ebapiisavast tundmisest, millega käib kaasas hingenäriv kahtlus selles: “Kas ma olen ikka piisavalt hea?” Osasid kummitab ka väga kõrge kriitikameel enda suhtes ning teisi jälle haigus nimega “perfektsionism”. Kokkuvõtlikult – mis iganes inimene ka ära ei tee, peaaegu kunagi pole see piisav ning sellistes tingimustes on rõõmu tundmine väga raske.

Lahendus? Ole enda vastu leebem. Tunne iseennast ja lepi faktiga, et Sa oled just selline nagu Sa oled (see muidugi ei tähenda, et Sa ennast tulevikus arendada ega muuta ei või). Ära ürita kõik asju iga kord 100% õigesti teha. Kui soovid, siis võid muuta oma edu definitsiooni, tehes ebaõnnestumise enda jaoks raskeks. Nagu üks mees ütles: “Ma ei kukkunud läbi, kui andsin endast parima ja saadud kogemusest midagi õppisin.” Lihtne, kas pole?

Sihik oli paigast ära

Vahel juhtub, et tahame midagi nii väga, et ei vaevu seda asetama oma eesmärkide ja tahtmiste tervikkonteksti. See viib meie püüdlused tasakaalust välja ning võib vajaliku tähelepanuta jätta mõne muu hoolt vajava eesmärgi või eluvaldkonna. Mõni ime siis, et saavutus teinekord Pyrrhose võiduna tundub, mille üle rõõmustamine lausa imelikuna tundub.

Lahendus? Kaalu oma eemärke hoolega. Küsi endalt, kas see on tasakaalus sinu elu teiste oluliste asjadega. Küsi endalt, kas asja ära tegemine suurendab sinu sügavat isiklikku rahulolu, või oled valinud selle sihi hoopis teistest inimestest tulenevate põhjuste või ühiskonna surve tõttu.

Äkki panid lati liiga madalale?

Mõni saavutus on liiga kerge. Olles ebaedu kartuses lati liiga madalale seadnud, leiame üle hüpates, et ka viienda klassi poiss oleks sellega hakkama saanud. Ja selle saavutuse üle pole tõesti põhjust rõõmustada. Teisalt tahame oma tänaste võimetega võrreldes liiga paljut ning võime sihile jõudes ennast liiga ära kulutada. Ka sellisest saavutusest on raske rõõmu tunda.

Lahendus? Pane latt paika oma tegelikke võimeid arvestades, ning mängu ilu ja isikliku arengu nimel lisa sellele veel näiteks 10%. Tee nii, et pingutus on Sind proovile panev, kuid mitte miinustesse tühjaks tõmbav.

Äkki õnnestus edu saavutada „liiga sujuvalt“?

Üks viis elus asju tunnetada ning neile hinnangut anda on teha seda läbi vastandite. Et teada, kui magus on mesi, tuleb teada, kui mõru on koirohi. Süüa mett, mett ja veelkord mett kaotab varsti näiliselt oma mõtte. Kui saavutus laabus ilma viperusteta ja polnud vajadust “tanki alt välja ronida” või loobumismõtetega võidelda, siis võib jääda mulje, nagu polekski millegi väärtuslikuga tegemist olnud.

Lahendus? Ära lase “liiga sujuval saavutamisel” tuhmistada oma võimet anda asjadele ausat ja positiivset hinnangut. Kui asi õnnestus ja Sa lõid väärtust, siis oli ju kõik hästi. Vaata asjale iga nurga alt, küsi teistelt tagasisidet ning rõõmusta selle üle, et Sa tubli olid. Elu ei pea iga kord olema “per aspera ad astra”. Vahel tulebki lihtsamini välja. Ole rõõmus!

Mõnikord kipume liigsest tähelepanu pöörama mõnele ebaõnnestunud detailile

Oletame, et suutsid 90%-liselt oma kvaliteedinõuded täita. Oletame, et koolitusega jäid 10-st inimesest 9 rahule ja üks mitte eriti. Väga lihtne on pöörata kogu tähelepanu asjaolule, mis viltu läks, ehk sellele ühele inimesele, ning seda üle võimendada. See on eriti lihtne neile, kes kas ootavad perfektset tulemust või kellele see tavaliselt alati kätte tuleb.

Lahendus? Taas – vaata asjale iga külje pealt. Kõigepealt küsi endalt, mida oleksid saanud teha teisiti. Siis pööra küllaga tähelepanu asjadele, mis õnnestusid. Seejärel kiida ennast nende eest. Alles siis – olles rõõmustanud kordamineku üle – tee süvaanalüüs asjade kohta, mis sind tõsiselt häirisid. Ja tee teine kord paremini. Kui Sa midagi teisiti teha poleks saanudki, siis lohuta end sellega, et kõigile ei saagi Sa alati meeldida ning et vahel veidi märgist mööda lasta on inimlik. Tuleta endale meelde, et Sinu isikuväärtus ei sõltu Sinu saavutustest.

Kui edu on liiga Sinu enese keskne …

Kas oled tähele pannud, et nendest saavutustest, mis kellegi teise elu-olu, peale Sinu enda oma, ei mõjuta, on raskem rõõmu tunda, kui nendest asjadest, mille läbi Sa teiste elusid rikastad? Enda eest hoolitsemine on küll ülioluline, kuid püüa oma eesmärkidele leida dimensioone, mille kaudu saad oma saavutustega teisi aidata ning teistele rõõmu valmistada. Jagatud rõõm on kahekordne rõõm ning sellest on Sul endal lihtsam head meelt tunda. Kui üks eesmärk aja teist taga … Kui Sul on liiga palju raudu korraga tules, siis pead tihti ühe asja lõpetamise järel kohe uude lahingusse tormama. Äkki peitub seal põhjus sellele, miks Sul oma tegemistest raske rõõmu tunda on? Äkki elad liiga suures osas tulevikus? Äkki jääb tänu sellele oleviku kogemine ja tehtu üle rõõmustamine liiga harvaks?

Lahendus? Võta aega olemiseks ning hinga veidi. Vaata tehtule ja naerata. Näita seda ka teistele.

Mõni kohe kardab rõõmustada – äkki tulebki pill pika (või ka lühikese ilu peale?

Nii nagu teiste ees pole ilus oma eduga kelkida (lähevad kadedaks ja näost siniseks , arvatakse eestlaste seas ka seda, et kui liiga palju rõõmustame, siis lahjendame sellega oma tuleviku edu šansse. Nõustun M. Kets de Vriesiga, kes ütleb, et tipus on ruumi küll, kuna paljud jäävad seal magama ja kukuvad alla, kuid kindlasti ei usu ma, et rõõmustamine ja mõõdukas ilulemine edu pärsivad. Usun hoopis vastupidist.

Lahendus? Vaata läbi oma hoiakud ja veendumused ning kui vaja, siis tee neis väikene korrektuur. Julge südamest rõõmu tunda!

Võitu tuleb tähistada

Kas võtad aega, et võitu tähistada? Kas lased ajal korraks peatuda, et sõpradega tehtust rääkida? Kas lased neil ennast kiita? Kui ei, siis piirad tõenäoliselt oma võimet asjast rõõmu tunda.

Lahendus? Võta aeg maha, mine Sinu jaoks tähtsate inimestega sööma või välja. Tähista ja tunne rõõmu.

Kui teadus eeldab, et tegemist on arusaadava, kirjeldatava ning õpitava protsessiga, siis kunst eeldab, et tegu on loova tegevusega, mis ei pruugi alluda kindlatele seaduspärasustele.

Müügikogemus raamatuäris ning sellele järgnenud 15 aastat Eesti ärimaastikul on õpetanud, kuidas müües teadusest kunsti teha. Eristan viit müügimeeste taset teel kunsti ja loovuseni.

1. tase – loll

Et “loll” kõlab liiga halvustavana, selgitan, mida selle all silmas pean. Naljaga pooleks olen öelnud, et sellel tasemel paiknev töötaja helistab igal hommikul müügijuhile, küsimaks, mis aadressil firma paikneski. Tõsisemalt rääkides on 1. taseme puhul tegu noviitsiga, kellel puudub igasugune asjakohane ettevalmistus ning keda klientide juurde lasta ei tohi. 1990. aasta juulis USAsse jõudes olin selgelt nimetatud tasemel ning seepärast läbisin nagu ka kõik teised 3000 algajat 5päevase üliintensiivse müügikooli. Tänu sellele pääsesin esimeselt tasemelt kergesti edasi.

 2. tase – lahmiv

Lahmiv müügimees pole veel teaduse faasi jõudnud. Tegu on tavaliselt iseõppijaga, kes on valinud müümiseks ise oma “jalgratta” leiutada. Nad usaldavad peamiselt oma kõhutunnet ning kliendi juures on neil tavaks ilma erilise ettevalmistuseta “improviseerida”, rääkides seda, mida sülg suhu toob. Sellise “oskuse” üle on nad tihti üsna uhked ning katsed neile midagi õpetada kohtavad tavaliselt vastupanu. Peamine probleem 2. taseme müügimeestega seisneb asjaolus, et nad peavad end hoopistükkis 5. taseme (loovateks) tegelasteks.

 3. tase – puine

Esimesteks sammudeks teaduse teel on endale müügiprotsessi põhialused selgeks teha. Pean silmas suutlikkust klienti läbi müügiprotsessi juhtida, kasutades selleks (tavaliselt teiste poolt) välja töötatud müügijutte ja –argumente.

Nimetan seda taset “puiseks”, kuna võõra protsessi õppimine ning seejuures teiste inimeste sõnade kasutamine pole enamikule loomuomane. Tublit puisel tasemel olevat müügimeest on lihtne ära tunda. Tema jutt mõjub päheõpituna (sest see ongi päheõpitud) ning kliendi ebastandardse reaktsiooni puhul võib täheldada ebakindlust ning segadusse minekut.

Olin terve esimese müügisuve parajalt puine tegelane. Mida see endaga kaasa tõi? Keskpärasel tasemel müügitegevuse ning palju “harjutuskordi” klientide juures, mis müügita lõppesid.

 4. tase – sujuv

Siin saavutab teadus küpsuse, hakates tasapisi kunstile teed tegema. Inimene müüb peamiselt nii, kuidas ta müüma õppinud on ning kasutab ka (pähe)õpitut, kuid kõrvaltvaatajale tundub see väga loomulikuna. Praktika on nii tugev, et sadade korduste läbi omaks saanud tehnikad ning argumendid tunduvad talle juba peaaegu et enda väljamõeldutena.

Kuna peale esimest puist müügihooaega pühendasin palju aega ettevalmistusele, oli mul oluliselt lihtsam teist  alustada ning tulemust kahekordistada. Müüsin peamiselt “määrustikupäraselt” ning seejuures piisavalt sujuvalt, et end kindlalt ja mõnusalt tunda. Loovuse kasutamiseni seejuures ma aga eriti ei jõudnud, küll aga nägin teisi seda tegemas. Vaatlesin iga kord seesuguseid “jumalikke” müügivestlusi imetluse ja aukartusega.

 5. tase – loov

Alles siis, kui teadus käpas ja protsess omandatud, võib lihtsurelik (loe: mitte müüma “sündinud”) loota loovuse vallandumisele. Loov müügimees ei pruugi tavamõistes üldse “õigesti” müüa ega protsessi järgida. Vaatamata sellele saavutab ta parimaid tulemusi ja seda kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et tal on protsessi põhialused nagu muusikul heliredelid selged ning see lubab tal palju paindlikum ja loovam olla. Siit tuleb sisse alguses lahtiräägitud kunstielement. Teiseks suudab ta tänu protsessist sõltumatusele hoida silme ees nii kliendi vajadusi kui ka enda tahtmisi, mis kokku moodustavad müügitegevuse peamise eesmärgi – leida kliendile lahendus, mis kõige paremini vastab tema vajadustele.

 Usun, et 1990-1993 a. USA-s raamatuis müüed jõudsin viiendale tasemele kas teise müügisuve lõpus või pigem kolmanda alguses. Tulemused kasvasid veelgi, parim näitaja oli vast see, et kolmandal suvel jõudsin tehinguni pooltega inimestest, kellega sisuline müügivestlus toimus. Rahuldus nii vabadusest protsessi osas kui ka tulemustest olid määratult suuremad kui eelnevalt.

Seekord oli meie kohtumine eelkõige koolitus ja minul seega rolli ning ülesannet rohkem. Esimene päev sisaldas Saavutama Õppimise esimese päeva ideid – eesmärgid, otsustamise 7 küsimust ning hirmud ja vaprus. Tegime ka sütelkõnni, mis väga hästi õnnestus.  Esimest korda polnud mul ühtegi kolleegi abiks. Osalejad tegid ise lõkke valmis ning kuna see andis hästi sooja, siis otsustasime grupiga välja jääda. Rääkisin vajaliku ettevalmistava jutu neile seal samas lõkke ääres ära. Kambakesi hoolitsesime selle eest et halud ühtlaseid põleksid ja süteks muutuksid. Inimesed tegid lõkkega nii head tööd, et poolpõlenud tukke (mis tuleb hiljem välja rehitseda) peaaegu ei tekkinudki.  Lõkke ja süte vaatamine 80 minuti vältel oli ühtviisi ilus ja positiivselt hirmutav.

Teist päeva alustasime väga eriliselt. Tellija soovis päeva hakatuseks mingit tegevus väljas. Pakkusin neile välja 20 minutilise vaikides jalutamise väga-väga aeglases tempos lossi territooriumi – paljajalu. Seda viimast valisid ca 10 inimest, nende hulgas ma ise. Ülesanne oli märgata  – loodust, hääli, aistinuid talla alla, mõtteid ja tundeid.  Mida mitmed ütlesid ja mida ma ka ise kogesin, oli see, et mõtted jäid imeliselt seisma ning vaat et kadusid. Vaikus,rahu ja aeglane tempo aitasid sellele väga hästi kaasa.

Teine päev tegelesime vastutuse ning müügi teemadega. Ajal, kui ehitusturg on väga kokku tõmbunud, on oluline, et igaüks leiaks mooduse panustada tööde leidmisse ja saamisse.  Suutsin (enda arust) müügi teema lihtsaks ja arusaadavaks teha, rõhutades vajadust asju kliendile just kliendi vaatevinklist ja tema kasude keskselt näidata. Rääkisime ka sirge seljaga rahulikust enda kiitmisest, mis konkurentsitihedal turul müügisituatsioonides hädavajalik on. Vaatasime ka Alev Strömi müügikoolituse videot eri müügistiilidest  – see on endiselt ka 7 aastat hiljem väga naljakas!

Mulle (ja tundub, et ka osalejaile ja tellijaile) see koolitus meeldis.  Suutsin kogu aeg maksimaalselt kohal ja teenimisvalmis olla ning üle hulga aja suutsin suurel osal ajast kogeda oma mängulist ja lõbusat poolt.  Nii mul kui teiselt oli väga tihti väga lõbus. Ma väga loodan, et asjast saab olema ka peale koolitust praktilist kasu ja et nad leiavad ja võidavad lähiajal ka olulisi töid.

Lisan täna sahvrisse ühe artikli, millest koolitusel rääkisin  - „Lollist loovaks“. Juttu vilumuse omandamisest ja oma põhikompetentsi juures loovuse vallandumisest. Kunagi kirjutasin selle müügi-inimeste juhtidele ja juhendajatele, kuid  Skanska personalijuht Irene Metsis ütles tabavalt, et see loogika kehtib samamoodi ükskõik millise muu oskuse kohta.

Müügist rääkides – 30. septembril algab meie selle sügise kõige parem müügikoolitus „Müük võtmeklientidele kitsal turul“. Kui tunned, et vajad abi ja värskendust müügi alal, siis loe selle kohta lähemalt siit: http://bit.ly/17fsb5

Ja veel  – Cantervilla Loss Otepää lähedal ületas mu ootusi. Väljast on ta niigi ilus, seest veidi kummituslik. Kuid omanike hool ja pühendatus ning söökide maitse oli niivõrd hea, et soovitan seda kindlasti külastada.  (Ja raha ega hüvesid ma selle soovituse eest paraku ei saa !) www.cantervilla.ee

Peep

P.S. Kui miski mu jutus meeldib/ei meeldi – mõtteid tekitab/ärritab – siis palun lisa oma mõtteid/tunded kommentaarina.  Olen selle eest väga tänulik. Ja ei pea ainult positiivseid kommentaare kirjutama!

7.08 Äratus kell 7.00. Erakordselt hea uni ja põnevad unenäod viimasel neljal ööl. Huvitav, unenäos saatsin esimese Delfi-raporti alles kell 11. Võib-olla sellepärast oligi päriselt ärgates eile antud lubadus kohe meeles. Nüüd kott pakkida, süüa ja lapsed kooli viia. Aega 45 minutit.

8.12 Lapsed kooli viidud ja koju tagasi — rehad ja labidad unustasin maha. Pagan! Loll pea on ikka kerele nuhtluseks.

8.41 Suund Otepää. Aega kaks ja pool tundi. Kell 11 algab Cantervilla lossis 2-päevane koolitus ühe suure ettevõtte 40-le juhile. Tore vaheldus on see, et lisaks tõsistele teemadele on täna õhtul plaanis ka tulistel sütel kõndimine. Vastupidiselt levinud müütidele ei toimu seda iga päev, vaid vast 5-6 korda aastas. Aga nüüd täis tähelepanu teele.

10.06 Hiljaks jäämise oht! Just möödusin Viljandi teeotsast. Seal on lahe puust rahvariides mehike. Umbes viis meetrit kõrge. Autos kõlab Beethoveni kuues sümfoonia ja see on VÄGA ilus. Kel kõrvad on, see kuulgu!

11.33 Selge valearvestus ja väike eksimine = 30 minutit hilinemist. Häbiasi. Õnneks on esimesed kaks tundi kliendi enda sisustada. Viimati hilinesin niimoodi koolitusele detsembris 1998

13.49 Lõuna söödud ja lõkke jaoks koht valitud. Metsast korjatud kukeseente kaste oli väga maitsev! Kell 14.00 algab minu koolituse osa. Osalejatele polegi öeldud, et sütelkõnd tuleb. Öeldi vaid, et kõhtu ei tohi õhtul väga täis süüa ja et viinuskit ei tohi mekkida. Eks nad aga aimavad niigi … Maja väljast ning ümbrus on väga ilus. Seest … veidi raske sobivaid sõnu leida. Ütleme — omapärane.

14.10 Hakatuseks vaatasime kolm vaimukat videoklippi, mida osalejad olid kuu varem firma suvepäevadel teinud. Mitu korda sai kõva häälega naerda! Hea algus koolitusele ja ma ise pole saanud veel piuksugi teha. Tore, et inimesed masu ajal lustida ei unusta.

16:04 Koolitusel väike paus. Kaks tundi on läinud nagu lennates. Olen viimasel ajal (isegi häirivalt) tõsine olnud. Täna on õnnestunud olla lõbus ja sõbralikult provokatiivne – loomulikult kõiki seejuures austades. Mulle meeldib mu töö. Praegune teema käib eesmärkide ja tähtsate tulemuste ümber. Kasutan Saavutama Õppimise koolituse ideestikku. Asi toimib.

17. 39 Oi kui lõbus on täna koolitada! Ma loodan siiralt, et osalejatel on vähemalt poolestki sama huvitav ja kasulik (ja lõbus). Muide, osad leidsid selle reportaaži netist üles ja loevad! Tegime avalikuks ka õhtuse sütelkõnni. Täna räägime tähtsatest eesmärkidest, mille osas on abiks selge ja kindla otsuse tegemine. Sütelkõnd on selle jaoks hea metafoor või kujund – et sütele minna, tuleb teha teadlik ja kaalutletud otsus. Elus on tähtsate asjadega tavaliselt samuti. Teen või ei tee. Kui tee, siis täiega.

18. 27 Kui ma koolitan, siis püüan inimestele anda võimalikult palju aega ise asju teha, mõelda, kirjutada ja rääkida. Nagu näiteks praegu  – kuidas ma muidu saaksin praegu seda sissekannet teha. Ise tegemine (nagu Kaval-Antsus ja Vanapaganas) on väga väärtuslik. 

Kuigi mulle meeldib rääkida, meeldivad mulle hoopis enam need tõdemused ja otsused, milleni inimesed koolituste tulemusena jõuavad. Ja kui minu taamal vaiki olek aitab sellele rohkem kaasa kui innustunud jutustamine, siis olen hea meelega vait. Samas tunnistan, et vaimselt on vaja asjaga kogu aeg kaasas olla ning taoline meta-tasandil protsessi vaatlemine ning sellest kirjutamine viib mind inimestest ja koolitusest pisut liiga eemale. Side lõpp.

18. 57 Söögid on siin super! Aga ilm hakkab külmaks minema. Õige aeg varsti lõket tegema hakata.

20.35 Esimest korda palusin osalejatel endil lõkke valmis ehitada. Kuna nad üldiselt ehitada oskavad, siis on ka see ülesanne neile jõukohane.

20.40 Valmistudes sütel kõndimiseks on kasulik endalt küsida: mis on mu suurim hirm ja miks vabaneda sellest PRAEGU? Lõke on põlenud juba 50 minutit. Pool tundi veel ja ongi valmis. Esimest korda valmistume väljas otse lõkke ääres. Hea soe on.

21.50. Koolituspäev ilusti õhtusse saanud. 80% inimestest käis üle süte, keegi viga ei saanud. Ilus ja ülendav vaatepilt oli.

22.54 Kui endast kõik anda, on õhtuks päris tühi ja väsinud, aga hea tunne. Lähen teen enne und veel väikese sauna.

00.01 Vaatasin peale sauna veel numbris ühe osa “Kahte ja poolt meest” (6. hooaeg) ja helistasin koju Janele.  Poole kõne pealt kadus levi ära. Hämmastav! Aga aitab ekshibitsionismist. Oli tore päev ja homme tuleb järgmine. Koolitus jätkub ning lõpeb ja töönädal ka – seegi on väga tore. Side lõpp.

Kunagi 8 aastat tagasi, kui hakkasin müügi- ja juhtimiskoolituste kõrvalt edu, eesmärkide ja motivatsiooni teemasid viljelema, huvitas mind järjest enam järgmine küsimus: „Mis omadused ja harjumused aitavad kõige kindlamini soovitut saavutada ja lihtsamalt öeldes edukas olla?“ Ega sellele küsimusele vist ühest vastust polegi.  Ja küllap on seda vastust sajandite vältel sajad otsinud ning loodetavasti ka leidnud. Kas Sul on vastus olemas? Kas see rahuldav Sind täiesti?

Minu vastus on lihtne. Usun, et 10 saavutamise tööriista teevad edu saavutamise sada korda lihtsamaks – eriti kui need omandada ja päriselt enda omaks teha. Olen seda 6 aastat koolitustel õpetanud ning tänases lühikeses videos räägin lahti, mida iga tööriista all silmas pean. Vaata ja mõtle, millist neist Sul juurde hankida või roosteks puhtaks nühkida oleks mõtet!

Videot vaata siit!

P.S. Muide, kunagi tegin sellel teemal suisa tunnise CD, mida saad osta meie kontorist

Zig Ziglar, ameerika vana hea ja ikka veel elus motivatsioonikoolitaja ning kirjanik kirjeldas kunagi metafoori: “Kui elu viskab Sulle sidruni, tee sellest limonaadi!” (ingl. k.: lemon-lemonade). Niikaua, kui päriselt suuri sidruneid ei pilluta, tundub selline kõnekäänd targutamisena. Kui aga “sidrunindus” meie uussõna “masu” näol nädalast nädalasse jutuks kerkib, siis tuleb sellega midagi teha.

Villems tõi selle välja koolituse Saavutama õppimise kontekstis, kui arutasime, mis motot inimestele kutsudes välja pakkuda. Mulle see meeldis. Ma suudan. Ma suudan! Osalt on see sisetunne (lootus), osalt tegelik võimekus (mis põhineb viimase aja tulemustel). Endast (ja meie meeskonnast ning firmast) rääkides on mul hea meel tõdeda, et sel alanud sügisel on tugevad nii tunne kui ka hiljutised tulemused.

Kuidas Sul läheb? Kas see suutlikkuse tunne on Sinus piisavalt tugev? Ja kui pole, siis milline on Su strateegia selle tugevdamiseks?

Mare Pork tsiteerides kunagi ühte õnneuuringut, mille järgi on kolm kõige olulisemat õnnelik olemise allikat :

1. Sisemine tunnetus, et ma suudan ja saan elu ning asjadega hakkama – I CAN, Ma Suudan.
2. Rahuldustpakkuvad lähedase inimsuhted
3. Töine tegevus, millel on sügavam tähendus.

 Hea kompass, minu arvates.

Kuidas eilne video meeldis?  Tore on, et juba kirjutatakse lugudele ka kommentaare.  Kirjuta Sina ka midagi!  Ja kui leiad midagi, mis meeldib, siis saada sõbrale edasi – kas siis link või terve sisu.

P.S.  Minu jutt ei tähenda loomulikult seda, et reaalsust tuleb eirata – näiteks sisendades endale, et majanduses on kõik korras ja nii nagu aasta-kaks tagasi. Muidugi mitte.  Alles siis kui reaalsusele silma vaadata, saab sellega midagi ette võtta. Me mõtlesime suvel pingsalt sellele, kuidas muutunud olukorras teha inimestele meie koolitustel osalemist lihtsamaks. Koolituse Saavutama õppimine osas lõime (nagu lennukis) kolme eri hinnakategooriat. Lisaks sellele otsustasime veel septembris pakkuda varase registreerija soodustust – kaks ühe hinnaga.  Nii et kõige soodsam ühe inimese osalemise maksumus on ajutiselt senise 9 -10 tuhande asemel hoopis kolm tuhat.

Olen viimased 6 aastat läbi oma Saavutama õppimine (ja mitte ainult) koolituste inimestelt seda küsimust küsinud ning aidanud neil endi jaoks parimaid vastuseid leida. Ikka selleks, et elu oleks ilusam, paremas tasakaalus ja korras. Teatud mõttes kulmineerus see töö möödunud sügisel läbi raamatu „Kõige tähtsam küsimus“ valmimise. Võib-olla oled seda ka juba lugenud.

Täna lisan Sahvrisse esimese video. See on üles võetud 2007. aasta sügisel Pärnus. Käsitlen seda just sedasama kõige tähtsamat küsimust – mida Sina tegelikult tahad.

Videot saad vaadata siin.

P.S. Miks ässitaja?  Kevadel avastasin, et lisaks koolitamisele seisneb mu töö paljuski ka ässitamises ja pigem oleks kena öelda julgustamises. Sest kui see, mida sa tahad on välja mõeldud, tuleb see ette võtta, kätte võtta ja ära teha. TEE, MIS TAHAD!

Eilsel Eesti Energia juhtide Müüva Teenindamise koostööprogrammi avaüritusel oli palju juttu muutumisest ja muutumisaldisusest. Julgusest asju muuta ning muutuda. Käesolev aasta ning muutunud majanduskeskkond on kunagi veidi õõnsana tundunud muutuste-juttudele andnud hoopis uue sisu ning palju reaalsema tähenduse. 

Minu tänane seisukoht on lühidalt selline. Selleks, et mitte jääda muutuste „rongi“ alla on vaja kahte asja – suurendada enda kohanemisvõimet ja paindlikkust ning saada järjest enam muutuste isandaks. Kusjuures teine ise soosib ja suurendab esimest. Kuidas seda teha? Teadvustades ausalt endale oma rahulolematuse allikaid ning seades eesmärke nende likvideerimiseks. (Loomulikult valitud suunal ka tegutsedes). Kui oled kõigega rahul, siis tasub latti siin-seal kõrgemale seada ning end aeg-ajalt taas proovile panna. Muutund tulemus EELDAB muutunud sisendit. Nii saame järjest enam muutuste isandaks ja lakkame olemast muutuste ohvrid.

Mille poole sa püüdled sel sügisel? Või järgmisel aastal? Mis nõuab senisest erinevat pingutust või teguviisi (või mõtteviisi)?

Siin on see 5 aasta tagune, ajakirjas HAI ilmunud lugu. Lühendasin veidi, et oleks kaasaegsem. Head lugemist!

****

Üks vana lugu asjade teistmoodi mittetegemisest kõlab nii. Mitmendaid tänupühi järjest imestab mees asjaolu, et ta abikaasa küpsetab alati pühade sinki mitte ühe pika tükina, vaid kahes lühemas jaos. Tundes asja tagamaade vastu huvi, saab ta vastuseks, et ka ämm olla terve elu niimoodi talitanud. Ämm telefonitoru otsas viitab omakorda oma emale. Vanaema on õnneks veel elus ning kui mees temalt sama asja küsib, saab ta ka vastuse: “Mul oli omal ajal väga väike ahi ning seal polnud võimalik muul moel pühadesinki teha.”

Miks teha asju teisiti? Selleks, et oma maailmavaadet rikastada ja arusaamist maailma asjadest avardada. Selleks, et ellu vaheldust tuua. Selleks, et tänastest paremaid tulemusi saavutada.

Mis hoiab meid tagasi asju teistmoodi tegemast? Peamiselt hirm. Kardame vaadata asjale teise nurga alt, kuna meil on hirm kaotada kasvõi osakest meie vaevaga kätte võidetud identiteedist. Kardame kaotada seda, mis meil juba olemas on. Kardame, et uut olukorda ei saa uuesti vanaks taas tagasi muuta. Kardame, et muutuse valu kaalu üles paranenud tulemusest saadavaid hüvesid. Või kardame, et asju teistmoodi tehes tulemus tegelikult ei paranegi.

Inimest luues kasutas vanajumal oma head huumorimeelt. Ühelt poolt istutas ta meisse vajaduse stabiilisuse ja kindlustunde järgi, teisalt lisas vajaduse vahelduse, variatiivsuse ja üllatusmomendi järgi.  Suur osa teisititegemisest haakub minu jaoks uute asjade proovimisega ning oma harjumuspärasest mugavustsoonist välja tulemisega. Ikka selleks, et elu oleks elamisväärsem ja vaim tugevam ootamatustega toimetulemiseks.

Mida proovida? Uut tüüpi toite näiteks, vahelduseks lihale ja kartulile. Manfred Kets de Vries tsiteerib oma Juhtimise Müstikas William Somerset Maugham’i, öeldes et inimese sisemist (hingelist?) tugevust on võimalik hinnata selle järgi, kui avatud ta on uutele kulinaarsetele katsetustele ja elamustele. Milles seisneb loogika?  Inimene, kes julgelt proovib uusi toite, on avatud elamustele ja kogemustele. Inimene, kes prantslasi halvustavalt konnasööjateks nimetab ning konnajalgu põhimõtteliselt ei proovi, ütleb oma käitumisega, et ta igaks juhuks ei võta riski, mille realiseerumisel tal tuju halveneda võib. Ta läheb kindla peale välja. Ta ei taha kaotada. Kui see loogika vett peab, siis peaksid kõik need, kes soovivad end tugevamaks muuta, konnajalgu, ahviajusid ja härja mune (mida muide veel mõni aasta tagasi Jurmala restoranis Haizivz un Bullis ka pakuti) lustlikult manustama. Kuid eks igaüks valib ise, mida ta teeb.

Räägime ka asjadele teisest küljest ja teistmoodi vaatamisest. Teise inimese vaatenurka mõista püüdmisest, ilma sellele hinnangut andmata. Raske, kuid tehtav. Mida see anda võib? Mitmetahulisema maailmavaate. Rikkama maailmapildi. Suurema võimaluse valida.

Olen pannud tähele, et inimesed vahel suisa kangestuvad, kui neil palutakse asjale teise kandi pealt vaadata. Näib, nagu oleks oma arvamusest iga hinna eest kinni hoidmise ja asjale ühe (oma) ja mitte mitme külje pealt vaatamise eest kusagil mingi riiklik preemia välja pandud.

Olen mõelnud, et miks see nii on. Üks tõenäolisematest põhjustest on minu arvates hirm näida põhimõttelagedana. Kui ma asjale teiselt nurga alt vaatan, siis äkki hakkangi teistmoodi arvama? Ja mida nad minust küll siis mõelda võivad …

Mind ajab vahel enda juures täitsa naerma, kui kogen järjekordset “parteivahetust”. See ei tähenda sügavate sisemiste väärtuste ja põhimõtete hülgamist, küll aga tähendab asjadele teise tähenduse ja kaalu andmist. Olin tükk aega uhke fakti üle, et polnud elus kunagi ühtegi tuttuut autot ostnud. Möödunud aasta lõpus vahetasin parteid – ostsin uue auto. NB! Järgmine auto võib muidugi taas  pruugitud olla. Aga samas ei pea. (Sept 2009 – muide oligi. Ostsin 2006 sügisel sama mudeli, mis mul varem oli, kuid veidi vähem kui aasta vana.)

Olen paar kuud tegelenud endale mitte meeldivate käitumisjoonte muutmisega. Minu omaaegne töökasvatus ütles, et kõik asjad tuleb täna ära teha ning kui need on valmis, siis veel paar tükki igaks juhuks lisaks. Märkasin möödunud aasta lõpus, et kogen tihti tööpäeva lõpus halvavat ülekoormatuse tunnet. Õlad tõusid ülespoole. Kael oli pinges. Tempo oli metsik. Veel 5 e-maili. Veel 1 pakkumine.  Ja see tundus igati normaalsena, minu identiteedi osana.

Nüüd lähen kella viieks pojale lasteaeda järgi. Ei ürita iga hinna eest veel ja just täna kõike ära teha. Õlad ei tõuse üles ja kael ei ole kange. Naeratus on näol. Mõnus parteivahetus. Ja tegelik produktiivsus pole kahanenud. Aga nauding on oluliselt tõusnud. (Sept 2009 – lapsed juba koolis – Robert läks viiendasse ja Maria teise. Vahepealsetel aastatel sain tööpäeval pingesse minekud täitsa kontrolli alla. 2009 kevad ajas jälle pingesse. Sügishooaeg on seniks üsna hästi alanud!)

Nagu auto näites, on ka muus osas lahe see, et asjade teistmoodi tegemine üldjuhul ei kohusta inimest kogu ülejäänud eluks just seda meetodit kasutama. Kui valid katsetada ja kogeda viit erinevat meetodit, siis oled hoopis paremas positsioonis hindama ja valima, milline moodus just sinu jaoks kõige sobivam on ja kõige paremat tulemust annab.

Ühe  tuntud (mitu Oscarit võitnud) filmi pealkiri on “Enam paremaks minna ei saa”. Kui ma peaksin tegema filmi asjade teisiti tegemisest, siis paneksin optimistina peakirjaks “Enam halvemaks minna ei saa.” Miks? Seepärast, et asju teisiti tehes ja elus muutusi esile kutsudes on väga vähe situatsioone, kus eksperimenteerimise läbi muudetud olukorda endiseks tagasi muuta ei saa. Selles suhtes on siiski  erandlikuks valdkonnaks abielu – siin võib eri katsetuste tegemise järel olukorra endiseks muutmine vägagi küsitav olla. (Sept 2009  – selle filmi soundtrack on siiani üks mu lemmikplaatidest. Soovitan soojalt.)

Miks asju teisiti teha? Selleks, et elule rohkem värvi ja kvaliteeti anda. Selleks, et end tugevamaks teha. Ma ei soovita maniakaalset igapäevast soenguvärvi muutmist või iga hinna eest kodust tööle sõitmiseks teise marsruudi valimist. Kuid igal juhul soovitan ma suuremat avatust uuele, katsetamisjulgust, oskust tunda aeg-ajalt rahulolematust olemasolevaga ilma akuutseid probleeme kogemata ning tahet teha igast päevast täisväärtuslik elamise kogemus, mis naeratuse näole ning vere käima paneb.

Vanaemal oli mõjuv põhjus teha asju samamoodi. Kas sinu põhjus on sama mõjuv?